My own thing ...

Miks on nii, et ühel päeval on kõik korras, samas, teisel päeval aga kisub kõik viltu? Lausa nii viltu, et tunned kuidas kehal jooksevad külmavärinad hirmust, et su maailm variseb kokku.Ja siis sa hakkad selle üle mõtlema.Tunned, et hinges vaevab midagi, isegi ei tea täpselt mis see on, kuid siiski , mis see ka poleks on see su südames ja välja sealt ei tule, tee mis tahad... Oled üritanud nii nõu, kui ka jõuga, kuid, EI, miski ei aita.. Sa annaksid kõik teise pärast, aga see teine vaatab sinust lihtsalt mööda, nagu sa oleksid nähtamatu hing, kes on maale ära eksinud.Võibolla on ta sind juba üldse unustanud, aga sul on selle mõttega raske toime tulla, kuna sa ei mõista kuidas on võimalik nii kergelt unustada.  Ja siis sa vaatad, et teiste mured on sinu murede kõrval tühised.Kuid siis sa ärkad oma sügavast august mis sa olid oma halva tujuga endale tekitanud ja hakkad mõtlema positiivses suunas. On ka palju hullemaid olukordi. Näiteks mõelge kasvõi selle peale, et olete õnnelikud, et ei pea muretsema, kuidas ratastooliga kuskil liigelda, kuna sa oled terve ja võimeline ka ilma selleta toime tulema. Ja mõtle naiste peale, kelle mehed on kaugel sõjas ja nad ei tea mitu kuud, kas ta mees isegi elus veel on. Ning siis sa avad silmad ja näed et su elu polegi nii halb..  Sa pead hindama seda mis sul on ja mitte seda mis sul OLI ja mida sa enam tagai ei saa.. Liikuma eluga edasi ja saama õnnelikuks vähesemaga .
   Kuid kõike unustada ei suuda ma kunagi...